Kultuur kahel pool teed

Täna hommikul läksin vara välja, et soetada endale hädavajalik üleminek peenikeselt kõrvaklapipulgalt jämedale. Jaama tänaval, selles majas, kus ma sündisin, on Arno kõrts. Koht, kus mõmiseb teine Eesti. Kus juba varavalges randuvad Bockilaevad.

Ma olen seal paaril korral sees käinud, aga väga paha tunne on mõelda, et inimesed joovad minu elutoas ning mina ei ole neid külla kutsunud.

Teisel pool teed on Õnne kaltsupood. Otsustasin, et piilun sisse, ehk on mõni vahva asi minu jaoks üle. Kui otsustava pöörde tegin, märkasin kultuurihärra Mutti. Sisenes Arnosse.

Ja mina arvasin, et Mutt põhimõtteliselt üldse kuskil ühskondlikes joomakohtades ei käi. Noorkirjanikud käivad Nokus ja Angelis. Mutt käib Arno kõrtsis.

Inspiratsiooni peab ju saama!

Kaltsukas ei olnud mitte midagi. Üks vindine vanamees tuli sisse ning teretas müüjat: Tere Reet, kas ma tohin sulle lilli noppida?
Perenaine vastas, et ta ei ole Reet ja et lilli on tal peenral küll ning üldse, las kasvavad. Mees vabandas ja lausus: no mis teha, kui elu on käest ära veerenud.

Mina mõtlesin, et miks see mees oli Õnne poes ja mitte Arno kõrtsis. Ja et kas Mutt vahel ka Õnne poest läbi astub?

Ja siis mul tekkis tahtmine teha Eesti tuur, peatuspaikadeks "arnod" ja "õnned".
Kes tuleb kaasa?

p.s. kütusesponsor oleks abiks :)