Kevad. Hülgeviga

Kevad jääb hiljaks.
Uned vaid kõlguvad hangedes.
Pakaseviljaks
jääkaaned ukse all pangedes.
Lumi ei sula.
Mida ta ootab, ma pahandan.
Lindude mula
pahurust kriipsuke kahandab.
Purikaid tilgub,
hooletu saada võib muhugi.
Küllap ta ilmub,
pole ta eal jäänud kuhugi.
Keskpäeval õues
päike kui paharet pimestab,
mul aga põues
midagi muud on, ma imestan.
Asetan suusad
seinale vaikselt ja nuusutan.
Lõhnab kui muusa...
Kui ma nii ütleks, ei usutaks.
Teeksin poeemi,
laulaksin ettegi sedasi.
Oh sind boheemi,
ütleks nad vist ja läeks edasi.
Head teed neil minna,
mõtlen ja jooksen end rannale.
Poolel teel sinna
keegi kui astuks mul kannale.
Pilguga merre
istun, mis sest, vett et polegi.
Miski läeb verre.
Viirus, mil mürki ei olegi.
Miskit ei taipa.
Miski ei tundu kui varemalt.
Jäätunud vaipa
puutudes tunnen end paremalt.
Vaade jääb vahti,
isegi silmad kui sulen ma.
Lained on lahti.
Kaugel. Kuid tunnen, nad tulevad.
Kala või hüljes?
Kes ma siis olen, kes seletab?
Viga on küljes.
Ära reaalsusest peletab.
Koju kui tatsan,
uisud viin keldri ja kelgu ka.
Täis õgin vatsa.
Ikka ei hakka veel selguma.
Kerra end kerin,
üpriski kohe jään magama.
Unes on meri.
Võib-olla sina seal taga ka...