Jalad vaevu puutuvad maad

Miks ma tuuseldan kogu aeg edasi-tagasi ja ringiratast?
Võiks ju rahulikult käia ning jätta endast korralikud jäljed?
Aga ei, jalad vaevu puutuvad maad.
Või vett.
Või jääd ja lund.
Või und.
Need viimased kolm rida on ühe sõbra mõttearendus ja miski ei kirjelda mind paremini.

Nii võiks alata või lõppeda laul või luuletus:

Jalad vaevu puutuvad maad.
Või vett.
Jääd ja lund.
Või und.

Aga ma lähen nüüd surun tallad tugevasti une sisse.
Küll ma selle laulu ka kunagi teen.
Promise.