Kahene tuba

Meil pole midagi,
kuid meil on oma tuba.
kus külmal õhtul kaminaga hea,
üks lauluridagi
kus kõlab nagu luba,
üksteist et suudelda või silitada pead.

Me toas on raamatud,
mis iialgi ei tolmu,
nad enne und on kordamööda loetavad.
Kui üks on haavatud
ja teine veidi solvund,
seal koht on lohutavaid sõnu poetada.

Meil oma kruus on
mõlemal, ning kohvgi aurab,
duellid joome kiiresti duettideks
ning hea arbuus on
süüa, luristades kaua
ja pärast seemnekeed saab amulettideks.

Toaseinal viiul on
ja mõned vanad pildid,
sealhulgas vanavanaisa emaga.
Ka moosiriiul on
ja purkidel on sildid
mis joonistatud ühes temaga.

Las olla väikene,
kuid seinad peavad sooja
ning valgus tuppa mahub vahelt kardina.
Ja siis kui päikene
on läinud ära looja,
toas paterdada võib ka palja pardina.

Meil pole midagi,
kuid meil on oma tuba,
kus kõige tähtsam asi ei jää vahele.
Se'st laulust ridagi
ei oleks valmis juba,
kui see ei oleks tuba meile kahele.