Linnakärast eemale

Varsti, varsti on ta päris... :)

Lumelatakaid on veel ainult suurte asjade varjukülgedel. Maa on vesiselt lirtsuv ja vana rohi on pruun.
Laht jääs. Aaga iga päevaga astub kevad üha rohkem mulle saba peale.

Eksole, esimene liblikas (kirju) tillerdas juba eelmisel laupäeval (see oli 7. aprill) Rakvere linnuse kõrval, kus Myrka ja Svenkaga päikest ning rummi nautides müttasime. Sealsamas oli ka esimene kärbes. Ukerdas väga aeglaselt rummilõhna ümber.

Hoovidest tuleb lõkete ja grillilõhna, sekka kostab puusaagimise kaebelaulu.

Varsti saab linnakärast eemale. Sõbrad teavad, kus selleks lähim koht on. Keset kolesuurt kivimürakat nimega Haapsalu Kultuurikeskus, on väike sisehoov. Akvaarium.

Akvaariumis on väike männisalu. Seal keskel ongi meie "linnakärast eemal". Ma panin pisikese pildi ka siia. Vanavõitu on, ja ma olin siis täitsa kogemata blond (oli väike katse, et kas on kergem elada; oli küll, kõik anti andeks :) aga juuksuris oli väga kole kõdi olla selle vesiniku all, sellepärast ma rohkem ei viitsinud ja must on ikka parem :))

Aga "linnakärast eemale" ja ka niisama linnakärast eemale minnes peab ettevaatlik olema, sest akvaariumi ümbritsevad klaasseinad on endast läbi minema meelitanud nii vanu kui uusi. Keset päeva ja täiesti kaine peaga võib muhu otsa ette saada, kui ukseava asemel klaasi rammida.

Eile öösel oli üks mees proovinud autoga keset peatänavat linnakärast eemale minna. Loodusele lähemale. Oma juuri otsima. Et Arno Tali kombel vana paju alt jõudu ammutada. Väga pahasti kukkus välja. Puu sai haiget ja läks katki ja mees sai haiget ja auto läks katki.

Linnainimene ei peaks ikka peaga vastu puud jooksma!

Aga kevadele sellegipoolest - palun, ma olen valmis!